Sool legendides

Muinasgermaanlaste paganlik maailma loomise legend kõneleb järgmist:

Aegade alguses tekkis Suurest Tühjusest veis Audhumla. Soolamaias veis hakkas lakkuma tema ees seisvat soolakaljut, millest usina noolimise tulemusena ilmus nähtavale kõigepealt mehe pea, seejärel keha ning kolmandal päeval astus kaljust välja mees.

Sellest mehest, kes legendis kannab nime Buri, saigi alguse Põhjala jumalate sugu. Muinasgermaanlaste peajumal Odin on nimelt just Buri pojapoeg. Muinasgermaanlased seostasid kõiki oma jumalaid soolaga. Jumalatele palveid esitama läksid muinasgermaanalsed võimaluse korral ikka soolaväljade või -kaevanduste ligidusse, kust palved nende arvates paremini jumalate kõrvu kandusid ja nõndaviisi ka soodsamat mõju avaldasid. Ka india kuulsates veda-müütides leidub püha veis, kes soolakivi noolides toob maailma jumala. Praeguses USA kaguosas kunagi elanud hõimud kummardasid soolajumalaid ja -jumalannasid, iidses Babüloonias aga peeti soola kõige kõrgematele jumalatele määratud delikatessiks.

Ühe Vahemereäärse Prantsuse soolalinna piiramisest aastal 1418 räägitakse järgmist lugu. Linna piirajaid langes ägedas lahingus nii palju, et kaitsjad neid kohe matta ei jõudnud. Viimane tegevus oli aga epideemiate vältimise seisukohast eluliselt tähtis. Lahendus leiti soolast – tol ajal väga kallist kaubaartiklist, mida linnaelanike õnneks kohapeal vabalt võtta oli. Langenud konserveeriti soola abil ühte linnamüüri kaitsetorni seniks, kuni tekkis võimalus nende matmiseks.

Sool ajaloos

Esimesed teadaolevad andmed soola tootmisest on umbes 4000 a. eKr. Egiptuses, Roomas ja Kreekas. Merest hakkasid aga soola esimesena korjama foiniiklased. Sool on olnud hinnaline maksevahend (Vana-Kreekast keskajani) ja vahetuskaup (Rooma leegionäridele maksti osa palka soolana). Soolakaubandus mõjutas tsivilisatsiooni arengut ning aitas kaasa kaubateede tekkimisele, soola pärast on peetud isegi sõdu.

Soolavarud ei jagune maailmas aga ühtlaselt ja nii oli sool sajandeid vaid rikastele kättesaadav luksuskaup. Ka keskaegne Tallinn oli tähtis soolakaubanduskeskus ja Tallinnat on nimetatud soolale rajatud linnaks.

Soola on kasutatud ka usurituaalides, eriti heebrealastel, kes kasutasid seda ka ravimina. Paljud inimesed uskusid, et sool tõrjub kurje vaime ja deemoneid, kes põhjustavd haigusi. Hiinas vormiti soolakangid, mis märgistati imperaatori pitsatiga ning lasti ringlusesse kui valuuta. 14. sajandil kehtestas Prantsusmaa soolamaksu, mis sundis inimesi ostma igal aastal teatud koguse soola, mille müük oli riigi monopol. Kolm sajandit hiljem oli sool ka üks Suure Prantsuse revolutsiooni ajendeid. Maks tühistati 1790. aastal, kuid Napoleon kehtestas selle taas ja see kehtis Prantsusmaal Teise maailmasõja lõpuni.

Kõigile kättesaadvaks muutus sool alles 19.sajandil. Paljudes maades on sool koos leivaga jäänud sõpruse ja külalislahkuse sümboliks.